Ürgse sauna jälgi võib leida juba kiviajast. Sel ajal kujutas saun onni või koobast, kuhu viidi eelnevalt tules olnud kivid. Siis visati kividele vett ja nii tekkiski sauna niiske ja kuum õhk. Selle leiutajateks peetakse mongolite hõime, kelle kodumaaks oli Sise-Aasia, kuna mongolid olid rändaja rahvas levis see higistamiskümblus ka Jaapanisse, Koreasse ja üle Beringi väina Põhja-Ameerikasse. Kust omakorda levis tava Mehhiko ja Guatemalanini välja, seal leidis higistamiskümblus maajade ja asteekide seas rituaalset otstarvet. Osad mongoli hõimud rändasid ka lääne suunas ja nii levis ka oletatavalt saun Soome. Kreeklased õppisid tundma higistamiskümblust kaubavahetuse abil Aasia rahavastega ja kreeklaste kaudu levis see ka Rooma.  Herodotos on oma ajaloo ülestähendustes kirjeldanud sküütide higistamiskümblust. Sküüdid veeretasid kuumi kive väikestesse telkidesse, kuhu nad siis higistama läksid. Kreeklased said sealt eeskuju oma aurusaunadele, mis enamasti olid integreeritud spordirajatiste või maadluskoolide juurde. Eriti armastatud olid selline kümblus spartalastele, kes tegid kõike oma keha karastamiseks. Sauna kui sellise sisu parandasid hiljem roomlased tunduvalt, ennekõike puudutas see rafineeritumat küttesüsteemi. Kus kuumendatud õhk tsirkuleeris õõnsatest tellistest ehitatud põrandates ja seintes, küttes niiviisi saunaruume. Rooma keisrite ajastul rajati suuri ja uhkeid terme, mis mahutasid isegi kuni 6000 inimest. Ehitatud olid enamasti marmorist, seinu kaunistasid hinnalised metallpeeglid ja hõbedased veekraanid. Tihti kasutati ka delfiini kujutist, millel oli selle aja saunakultuuris eriline tähendus, delfiini peeti uppujate päästjaks. Rooma riigi majanduslik langus ja tärkav kristlus põhjustasid kuluka kümbluskultuuri allakäiku. Kristluse alguses see küll eksisteeris, kuid aja jooksul viis kasvav jumalakartlikkus ja liialdatud kombelisus koguni hügieenitoimingute eitamiseni.  Ida-Rooma riigis jäi kümbluskultuur püsima ja selle võtsid üle araablased, kes nägid hammam’is ainult lõõgastust, mitte kehalist ja vaimset jõudu tugevdavat viisi. Sellise kümblusviisi võtsid üle ka türklased, kes levitasid seda kõikjal oma vallutuste aladel. Keskajal oli aga saunakultuur väga populaarne. Sellest ajast on säilinud palju kirjalikke materjale, eelkõige nn saunaseadusi, mis kaitsesid saunaskäijaid kurjategijate eest. Saunariietest sai aga rikkust näitav sümbol, seetõttu määrati 1581.aastal ametivõimude poolt kindlaks maksimaalne summa, mida tohtis supelmantlite kaunistamiseks kulutada. Taudide tekkimine ja kümblusmoraali silmanähtav langus, mis ilmnes selles, et nii mõnigi saun vääris bordelli kui sauna nime, viis kümbluskultuuri täieliku allakäiguni Kesk-Euroopas. Barokiajastul hoiatasid arstiteadlased veega keha pesemise halbade tagajärgede eest, mis pidi vähendama inimese elujõudu. Samasugust paha mõju kardeti ka puhtast õhust. Nahale kogunevat mustuskihti vaadati kui kaitsekihti, mida võis vähesel määral piima või veiniga maha tupsutada. Hakati kasutama hoopis puudrit ja parukaid, mis näitas kombelisust ja peitis mustust, haisu vastu aitasid aga kõikvõimalikud lõhnaõlid. Lisaks kasutati ka iluplaastreid, mis varjasid vistrikke ja mädaville. Alles pärast Prantsuse revolutsiooni kujundati väärtushinnangud ümber, majadesse ehitati sisse pesemis- ja kümblemisvõimalused, rõhutati lihtsust ja loomulikkust. Kuid siiski olid kombekuse ja moraalinõuded ranged, mistõttu oli range nõue, et eri sugupooled peavad eraldi kümblema. See komme jäi püsima 20.sajandini.
| Antud lehel kommentaare pole - ole esimene! |
|
